Professionaalne ülevaade kiudoptilisest suhtlusest
Jäta sõnum
1966. aastal avaldas Briti Hiina Charles Kao paberi, milles soovitati kasutada kvartsit klaaskiud (optiliste kiudude) valmistamiseks, mille kadu oli kuni 20 dB\/km ja suutis saavutada suure mahutavusega optilise kiudude kommunikatsiooni. Sel ajal uskusid vaid vähesed inimesed maailmas sellistesse juhtidesse nagu Ühendkuningriigi tavapärase telekommunikatsioonilabori (STL), Corning Glass Company USA -s, Bell Laboratories ja teised. 2009. aastal võitis Gao Kun Nobeli auhinna optilise kiu leiutamise eest. 1970. aastal töötas Corning välja kvartskraadioptilise kaabli, mille kadu oli nii madal kui 20 dB\/km ja pikkusega umbes 30 miljonit. 1976. aastal asutas Bell Laboratories Washingtonis Atlantasse eksperimentaalse liini, mille ülekandekiirus oli ainult 45 MB\/s, mis suutis edastada ainult sadu telefoni, samal ajal kui koaksiaalkaablite kasutamine võiks 1800 telefoni edastada. Kuna sel ajal polnud kommunikatsioonilassereid saadaval ja selle asemel kasutati kiudoptilise suhtluse valgusallikana kergeid dioode (LED -i), oli kiirus väga madal. 1984. aasta paiku töötati edukalt välja pooljuhi laserid ja kiudoptilise suhtluse kiirus ulatus 144 MB\/s, mis on võimeline edastama 1920. aasta telefoniliini. 1992. aastal jõudis ühe kiudoptilise kaabli ülekandekiirus 2,5 GB\/s, mis võrdub enam kui 30000 telefoniliiniga. 1996. aastal töötati edukalt välja erinevate lainepikkuste laserid, võimaldades mitme lainepikkuse ja mitme kanaliga kiudoptilise kommunikatsiooni, mida tuntakse kui lainepikkuse jagamise multipleksimise "(WDM) tehnoloogiat, mis edastab ühe kiudoptilise kaabli erinevate lainepikkuste mitut optilist signaali. Nii et kiudoptilise suhtluse ülekandevõimsus kahekordistus. Aastal 2000, kasutades WDM -tehnoloogiat, jõudis ühe optilise kiu ülekandekiirus 640 GB\/s. Mõnel inimesel on suuri kahtlusi selles, et Gao Kun leiutas optilise kiu 1976. aastal ja võitis Nobeli preemia alles 2010. aastal. Tegelikult on ülalnimetatud optiliste kiudude arenguajaloo põhjal näha, et hoolimata optiliste kiudude suurest mahust ei saa nad täielikult kasutada oma ultra suurt mahutavust ilma kõrgete spiividega LASERSi ja mikroelektroonikata. Elektroonikaseadmete kiirus on jõudnud gigabittide tasemele ainult sekundis ja erinevate lainepikkuste kiirete laserite tekkimine on võimaldanud kiudoptilisel käigul saavutada terabittide taseme sekundis (1TB\/S =1000 GB\/s), mis on viinud inimeste kommunikatsioonitehnoloogiale mõistma.






